Liikmed

Saue linn

Tule tn 7, 76505 Saue linn
Telefon: 6790170
Faks: 679 0193
Registrikood: 75013983
Kaugus Tallinnast: 20,1 km
Pindala: 3,49 km2
E-mail: saue@saue.ee

Paarkümmend kilomeetrit Tallinna kesklinnast edelasse, Pärnu maantee ja Tallinna ringtee veeres asub Harjumaa rohelisim Saue linn. 20.sajandi algul raudteejaama lähedale tekkinud asumist on tänaseks kujunenud arenenud infrastruktuuriga väikelinn, mis sai linnaõigused 1993.aasta augustis. Linna idaservas on omaette koos tööstusettevõtted, keskossa jäävad korruselamud ning lõunasse ja läände eramud. Aastakümneid on sauelased harjunud looduslähedusega ja tundnud rõõmu kaunitest koduaedadest ning heakorrastatud haljasaladest.

Saue linnas asub 18.sajandil rajatud mõisahoone, mis on Harjumaa mõisate seas tõeliseks pärliks. Arhitektuuriansambel koos inglise stiilis pargiga on riikliku kaitse all. Saue linna elanikele ja külalistele pakub meeldivat vaheldust puhkamiseks linna lõunaosas asuv tammik koos kõlakoja ja hiiglasliku päikesekellaga. Samas on ka valgustatud tervisespordirada koos vabaõhu treeningvahendite ja laste mänguväljakutega. Saue Gümnaasiumi juurde on rajatud ujula, spordisaal, jalgpalli-ja kergejõustikustaadion ning linna raamatukogu. Hea raud-ja maanteeühendus Tallinnaga, linna kompaktsus, puhas keskkond ja kõrgel tasemel avalikud teenused on teinud Sauest hinnatud elamurajooni, mis oma looduslähedase keskkonna ja turvalisusega, lastehoiuks loodud võimalustega ja heatasemelise üld-ning huvihariduse pakkumisega meelitab Sauele kodu looma paljusid peresid.
Saue linnas tegutseb palju ettevõtteid. Rahvusvaheliselt on tuntumad Paulig Baltic, Mira, Oriola, Fors MW. Eesti kapitalil põhinevatest on tuntumad Toode, Arcotransport, Sami,PR Firmareklaam, Saumer. Peamisteks tegevusvaldkondadeks on metalli-,toiduainete-,plastmassi-,õmblus-,elekroonika-,ehitusmaterjalide-ja reklaamitööstus, samuti teenindus ja kaubandus. Linna tuntumad kauplused on Maxima, Saue Kaubakeskus, Säästumarket.

Saue linnal on sõpruslepingud nelja omavaklitsusega: 10.03.1992 Sollentunaga Rootsi Kuningriigis, 
1.12.2001 Vangažiga Läti Vabariigis. Kui Vangaži linn 2007. aastal Inčukalnsi vallaga ühines, jätkusid Saue linna sõprussidemed  Inčukalnsiga,  20.08.2013 Montemarcianoga Itaalia Vabariigis ja 23.06.2007 Quincy-sous-Senart´iga Prantsuse Vabariigis. 

2004. aastal omistati linnale Vabariigi Presidendi auhind „Kodu kauniks 2004“. Samal aastal tunnustas ÜRO Lastefondi UNICEFi Eesti Rahvuskomitee Saue poolt tehtud tööd oma tunnustähega ja nimetas meie linna laste-ja noortesõbralikuks linnaks. Ka 2008. aastal tunnustati Saue linna Lastesõbraliku linna tiitliga. Saue on traditsioonidele toetuv ja tulevikku suunatud elukäsitlusega kodune ning turvaline linn. 

Muinasajal oli Saue ümbrus tuntud Vomentaga (hilisema Keila) kihelkonna nime all. Asustatus oli tihedam kihelkonna idaosas, eriti Keila-Vanamõisa-Saue ümbruses. Vomentaga nime, mis ilmselt tähendab eesti keeles “Võhmatagune” (võhmas - soosaar), peab ajaloolane Paul Johansen mitmete arvamuste põhjal pilkenimeks. See olevat pärit maastiku iseloomust (palju soid ja võhmaid), kuid tulenevat rohkem elanikkonna omapärast, kes olnud võõraste sissetungil vähem sõjakad kui naaberkihelkondade elanikud ning vaenlase ilmumisel põgenenud võitluse asemel hoopis varju soosaarte taha.
Vanades ürikutes on mainitud Saue küla (Sawne) 1548. aastal. Saue mõisa ajalugu ulatub XVII sajandi algupoolde, kui kuningas Gustav II Adolf läänistas 18. mail 1629 hulga maid, sealhulgas Saue küla, maanõunik Bernhard von Scharenbergile, kelle näol oli tegemist ühe mõjukama aadliperekonnaga kogu kihelkonnas. Maise kõrval hoolitseti ka vaimu ja kunstiväärtuste eest. Ehitati ise ja annetati ka kirikutele. Tema tellimusel valmis 1632. a Keila kiriku altar. Kuna Scharenbergid pidasid oma tähtsamaks keskuseks Saustit, sai 1639. aastal esimest korda mainimist leidnud Saue mõis endale nimeks Klein-Sauss (Väike-Sausti). Esialgu ei rajatud sinna korralikku hoonestustki. 1647. aastal sai mõisa omanikuks Ewold von Scharenberg. 1670-te lõpul oli Saue mõnda aega John Fuhrmanni nimel, 1680-tel kuulus riigistatavate mõisate hulka ning siin olid mitmed rentnikud. Sauelase Aadu Kumari vabas tõlkes väljavõtted rootsi- ja saksakeelsetest adramaade revisjonidest annavad mitmeid huvitavaid fakte Saue mõisa kohta. Nii näiteks oli 1686. aasta revisjoni ajal mõisa valdajaks leitnant Robert Segner. Kuigi mõis oli 1679. aastast tema käes, tunnistas ta, et ei ole suuteline esitama andmeid mõisa külvi ja saagi kohta. Põllutöödeks ja teisteks vajadusteks pidi ta kasutama osalt oma panditalupoegi Karjaküla külast, osalt muud palgatud rahvast, sest mõisas pole rahvast rohkem kui 2 pooladrikut ja ülejäänud maa on täiesti tühi. 1693. aastast on teada, et Saue mõisa koosseisu kuulunud Saue küla olnud kaua ja peaaegu viimase ajani tühi, nii et ei leidunud mingit õiget talupoega ega maja, vaid põldusid haris mõis võimalust mööda võõraste töömeestega. Veidi aja eest on võetud 4 talu, mis on alles rajamise järgus. Külal pole üldse metsa ehituspalkideks. Karjamaa on loopealne, enamasti väikseid kadakapõõsaid täis. Selleaegse mõisahoone asupaik oli praegusest mõisamajast pool kilomeetrit lääne poole. Mainitakse mõisa heinamaal asuvat väikest saunakohta ühe suitsutoaga, mida talvel kasutatakse kõrtsina.

17.-18. sajandi vahetusel olid rasked ajad - nälg, 1700-1710 kestnud Põhjasõda ning sellele järgnenud katk viisid läbi laastamistööd. “Must surm” hävitas 80% Saue elanikest. 1712. aastal teostatud inkvisitsiooni andmetel on Saue külas märgitud kuus talu, kokku 17 inimesega. 1725.aastal oli talupoegade arv tõusnud 48-ni. 1765. aastal oli rahvaarv Saue külas 74 inimest, nendest 36 last. 1782. aasta hingeloendis on märgitud Saue mõisa osas pärustalurahvast mehi 61, naisi 61 ja vabu inimesi mehi 13 ja naisi 6. Ewold Johanni leselt Hedwig Margarethalt pärandus valdus 1757. aastal Franz Heinrich von Scharenbergile, kes müüs mõisa oletatavasti 1774. aastal 15150 rubla eest major Friedrich Hermann von Fersenile. Viimase omandiaega võibki Saue mõisa ajaloos pidada kõige olulisemaks - just siis oli välja ehitatud praeguseni eksisteeriv mõisaansambel. Ehitustöödega jõuti enam-vähem valmis 1786. aastaks - selle aasta kevadel lasi mõisaomanik oma valduse pidulikult ümber ristida Friedrichshofiks. Paraku võttis suurejoonelise ja luksusliku residentsi rajamine Fersenilt kõik säästud ning 1792. aasta kevadel oli ta sunnitud mõisa 35 000 hõberubla eest (pluss 5000 rubla inventari eest) 80 aastaks pantima Saku mõisa omanikule krahv Carl Friedrich von Rehbinderile. Seejuures oli pandihind ostuhinnast koguni kolm korda kõrgem. Mõisa uueks omanikuks sai tollase Eestimaa üks kõige jõukamaid mehi, kellele juba varem kuulusid Keila ümbruses Saku, Jälgimäe ja Rahula mõisad. Saue valis ta oma uueks eluasemeks. On teada, et just selles mõisas sündisid perekonda ka lapsed. 1808. aastal muudeti pandileping müügilepinguks ja nõnda jäi Saue Rehbinderite kätte kuni 1852. aastani. Rahvasuus levinud mälestusi Saue kohta võib leida P. Heidemanni 1930. aasta suvel kogutud käsikirjast “Suusõnaline ajalooline traditsioon Keila kihelkonnas“: Saue rahvas mäletab, et Rehbinderi ajal olnud peks alaliseks nähtuseks. Kui peksule määratud teomehed käest ära jooksnud, peksnud ta kubjast. Teomehed saanud aga järgmisel päeval haagikohtuniku juures 30-50 hoopi niikuinii kätte. Krahv Rehbinder olnud ka suur tüdrukute kütt. Pruudid, neid olnud tal palju, pannud ta hiljem mõisateenijatele mehele. Kui abielukaup ei olnud mehele meeldinud, ähvardanud härra teda soldatiks saata. Et aga soldatipõli tol ajal kestis 25 aastat, on eelistatud abielu härra pruudiga. 1834. aastal moodustati Friedrichshofi mõisa piirides vald, mis kandis pikka aega nimetust Friedrichsgofskoe volostnoe pravlenie. Mõisniku valvsa pilgu all korraldas asjaajamist ametisse seatud vallatalitaja ning vallakasakas. Valla täiskogus osalesid ainult meestalupojad. 1852-1871 oli mõis Otto von Ruckteschelli nimel. Teda mäletatakse nime all Rutesell või Rutes. Rutesell olnud haagikohtunik ja hirmus peksja. Peksu pingi all seisnud alaliselt vereojad.

Tähelepanu väärivaks sündmuseks tuleb arvata 1860-ndail aastail seadustega antud õigus kõigisse seisustesse kuuluvaile isikuile omandada maad ostu teel. Sauel algas talude päriseksostmine 1870. aastal. Kõige rohkem osteti talusid Sauel 1883-84 aastal. 19. sajandi lõpul algas rahvuslik ärkamine. Hakati ajalehti lugema. Sauel käinud Tooma peremehel Koormannil ka saksakeelne ajaleht. Ajalehti telliti ja loeti ühiselt. Suuremateks lehelugejateks ja tellijateks olid kooliõpetajad. Raudtee areng Eestis tõi pöörde Saue asustuses, hoonete ehitamises ja selle kaudu elanikkonna kasvus. 24. oktoobril (5. novembril) 1870.a. avati liikluseks Balti raudteeliin Gatšina-Tallinn-Paldiski (Baltiiski port). Raudteeliini avamise ajal oli Tallinna ja Paldiski vahel ainult kaks jaama: Klooga (Lodensee) ja Keila (Kegel). 1872. aasta lõpus rajati Keila ja Tallinna vahele Saue (Friedrichof) ning Keila ja Klooga vahele Niitvälja platvorm. Otto von Ruckteschellilt ostis mõisa Wilhelm von Straelborn, keda rahvas mäletab “hea ja õiglase” härrana. Staelbornist teatakse rääkida, et ta 1905. aastal ajanud karistussalgad mõisast ära, öeldes, et tema mõisas kahtlasi isikuid ei ole. Sauel tahtnud karistussalk maha lasta vallakirjutaja Juhan Silbergi. Viimane tahtis veel enne surma palvetada ja seepeale anti talle armu. Staelbornide käes püsis Saue mõis kuni Eesti Vabariigi maareformini, misjärel vahetas omanikku. Mõis tükeldati 1921. aastal. Uute maaüksuste nimekirjas oli 49 üksust. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest kinkis valitsus mõisasüdame mereväekapten Johannes Hermile. Kahjuks sõjakangelane suri juba 1926. aastal 32-aastasena. Hermi pere (abikaasa ja tütar) elas koos mõisa rentniku perega mõisas kuni 1944. a sügiseni.

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Saue tavaline maakoht oma talumajapidamistega. Talud olid väikesed ja mitte eriti jõukad, sest põllud olid kivised, karjamaad täis kadakaid ja sarapuid, heinamaad puude ja võsaga. Kuid inimesed olid paiksed ja töökad. Tööd tehti hobustega. Raudteejaama juures asus väike meierei, kuhu talupidajad tõid kokku oma piima. Samas oli ka väike pood. Lisaks talumajapidamistele hakkas 1920-ndail aastail Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn.
Seltsielu peamiseks keskuseks oli vallamaja, kus rühm seltsitegevuse armastajaid tegutses, peaasjalikult pidusid korraldades. 1920. a kujunes seal välja Saue noorteühing. Ühingu tegevus oli esialgu pidude korraldamine, hiljem asuti muusika ja laulu harrastusele. Suvel tegeleti spordiga. 1926. aastal avati Saue raudteejaamas uus postiagentuur nimega “Saue vaksal“. 1940.a võttis mõisa üle nõukogude võim. Mõisa rajati vanadekodu, hiljem kroonikute haigla. Mõisas asus ka maanoorte täienduskool, kus kerge vaevaga võis omandada 7- või koguni 8-klassilise hariduse. Masina-traktorijaama sissekolimine 1951. aastal päästis mõisa lagunemisest. Hiljem (1958) sai sellest Harju Remondi-Tehnikajaam (RTJ) ning 60-ndatel aastatel kujunes sellest välja “Eesti Põllumajandustehnika” Harju rajoonikoondis ehk Harju EPT, mille kontor asus esialgu mõisas. Kolmas korrus ja osa tiibhoonest anti korteriteks, kus elas tõeline kolhoosiproletariaat. Mõisas on asunud ka Saue alevivalitsus. 1957. aastal hakkas MTJ oma töötajatele Sauele elamuid ehitama. 1.04.1961 moodustati Koondise „Eesti Põllumajandustehnika“ Keila Rajooni Osakond, mis seoses Keila rajooni ühendamisega Harju rajooniga nimetati 1. märtsil 1963. aastal EPT Harju Rajooni Osakonnaks. EPT Harju Rajoonikoondis loodi 1.01.1964 Harju Rajooni Osakonna baasil. 1958. aastal algas suur kruntide jagamine. Vastukaaluks eramutele, hakkasid kerkima suurelamud. Saue külanõukogust allutati Tallinna linnale 21. mail 1960 Saue mõisa, Sauevälja, Saue ja Vanamõisa küla maa-alast 3,5 km² territoorium, millele arenes tänapäeva Saue linn. Kuuekümnendate Saue oli vaikne, rahulik ja piltpostkaardilik. Kuna alev kuulus Tallinna alla, olid sauelased peaaegu pealinlased, vähemalt elukoha alluvuse poolest. Oma näo andis Sauele Harju EPT oma tööstushoonete ja elamutega. 1962-1963 rajati kaubabaas (hiljem Agrovarustusbaas) ja laod. 1964. a kolis mõisa lasteaed, mis tegutses seal kuni uue lasteaia maja valmimiseni 1986. aastal. Sellest hetkest kujunes mõisast alevirahva seltsielukeskus. Siin töötasid mitmed huvialaringid nii lastele kui täiskasvanutele. Korraldati vastuvõtte, kontserte, aastalõpuballe. Saue mõisa ruume üüris ka Saue erakunstikool ning Saue kristlik vabakirik. 1972. aasta detsembris avati esimene suurem kauplus “Saue”. 1973. aastal ühendati Saue aedlinn ja Sauevälja küla Saue alevikuks, mis kuulus 1993. aastani Tallinna linna koosseisu. 11.04.1973 andis ENSV Ülemnõukogu Presiidium välja seaduse Saue aleviks nimetamise kohta. Järjekordne suur kruntide jagamine algas 1979. Iga järjekordne kruntide jagamine on jätnud oma jälje, nii jaguneb Saue mitmeks eriilmeliseks rajooniks: tööstusrajoon, valdavalt 50…60-ndatel aastatel ehitatud ühepereelamutest koosnev aedlinn ja 3..5 korruseliste paneelmajade rajoon. Jälje on jätnud ka Tallinnas ehituskruntide jaotamise linlik piirnorm, vaid 600m. Seda külg külje kõrvale ehitatud majade rajooni nimetavad kohalikud Karbikülaks. 1. septembril 1985 aasta avati Saue koolihoone. 1991. a anti Saue Alevivalitsusele pidulikult üle esmatasandi õigused. Toimus ka Saue alevi lipu õnnistamine Keila kirikus. Üks eesmark saavutatud, jätkasid sauelased tööd linnaks saamise nimel. 1. juunil 1993 avati pidulikult A/S Paulig Baltic tehas Sauel.

Eesti Vabariigi valitsuse määrusega 25. augustist 1993.A. NR. 264 anti Saue alevile linna staatus.
1994. aastal lõpetas tegevuse Saue suurim ettevõte Harju EPT. Esimesed eraldumised põhiettevõttest toimusid juba 1987. aastal. Harju EPT-st on tänaseks päevaks välja kasvanud iseseisvad aktsiaseltsid ja ettevõtted.
1995. aastal tagastati Saue mõis õigusjärgse omaniku tütrele Helga Viilupile ja tema poegadele.

Sündmustekalender

   november
2017
  
E
T
K
N
R
L
P
 
 
 

Kontaktid

Harjumaa Omavalitsuste
Liidu büroo asub:

Sirge tn 2, 10618 Tallinn
Tel: 615 0352
Faks: 615 0351
E-post: info@hol.ee
reg nr 80195199
km reg nr EE101356705

vaata asukohakaarti siit