Loksa linn

Loksa linn asub Põhja- Eestis Harjumaa kirdeosas Läänemere kaldal. Läbi linna voolab Lahemaa suurim ja pikim jõgi - Valgejõgi, mis suubub Hara lahte. Linnaõigused sai Loksa 25. augustil 1993. Linna pindala on 380 hektarit. Vaid veerand linnakodanikest on eestlased, kelle suhtluskeeleks eesti keel. Ligi kolmveerandi Loksa elanike suhtluskeeleks on aga vene keel, nende hulgas on nii venelasi, ukrainlasi jm. Liivane rand, soe merevesi, looduslikult ilus Valgejõe org ja kaunis männimets annavad Loksale suurepärased eeldused saada taas tunnustatud puhkepiirkonnaks. Loksalt 3 km lõunapoole asub ilus Lohja järv, mis oma kaladerohkuse ja kauni pargiga pakub meelelahutust kalasportlastele ja paljudele noorsoo suvelaagritele. Pinnaselt on Loksa maa liivane, suures osas metsastunud ja madala põlluviljakusega. Kohalikuks rikkuseks võib õigustatult pidada liiva-, kruusa- ja savivarusid, kuid nende kasutamine on piiratud, kuna Loksa kuulub Lahemaa Rahvuspargi piirkonda, kus maavarad kuuluvad säilitamisele. Loksa areng on sõltunud väga palju looduslikust asendist, üheks tähtsamaks teguriks jääb soodne sadamakoht Valgejõe suudmes.
 
Loksa nimi on tulnud oletavalt sõnast loks, mis tähendab madalat soist kohta, kuival ajal ärakuivanud järve. Täpsed andmed puuduvad, aga arvatakse, et muistne Loksa küla sai oma nime mõnest kohapealsest loksust või tuli see nimi Valgejõge pidi allavoolu tulnud asukatega kaasa. Kõnnu mõisa vakuraamatus on kirjas 21. maist 1687 kolm peremeest, kes kandsid lisanime Loxa. Esmakordselt mainitakse Loksat Kuusalu kirikukroonikas 1629. aastal seoses Loksa kabeli remondiga, mis tõestab, et kabel oli ehitatud juba hulk aastaid varem. Varasemaid aastaid ei ole millegagi tõestada. Üheks märgiks, et Loksa on olnud inimeste asulapaigaks juba õige kaugest minevikust, on Vanaveski talu põllult leitud kivikirves, mis asub Loksa l Keskkooli koduloonurgas. 1867. aastal hakkas kiriku köster Jakob Jakobi poeg Janter oma elutoas lastele koolitarkust andma. Esimene koolitare ehitati 1875. aastal. Loksa oli väike kaluriküla, kus elas 24 peret, vaid 7-8 talus võis oma leivaga aastaringselt elada. Küla maad kuulusid Kolga mõisale ja enamus kohti olid rendikohad. Kõnnu Vallavalitsusel tuli sageli sekkuda mõisa ja rendikohtade asjaajamisse. Vallavalitsus tegeles ka kooli ja talude vaheliste probleemidega, määras karistusi seaduse vastu eksinuile. Loksa küla elanikkond kasvas koos tellisetehase rajamisega 1874. aastal. Loksa tellisetehase ehitas Kolga krahvi Karl Magnus Stenbocki (1804 -1885) kõige aktiivsema loomuga poeg Nikolai (1840 -1902), kes eelistas suved koos perekonnaga Loksal veeta, et tellisetehasel silma peal hoida. Enne tehase jõudmist Loksale oli väiksem tööstusettevõte Hara saare juures, seal oli sügav sadamakoht ja head turustamisvõimalused, kuid savi lõppes otsa. Uueks kohaks sai heinamaa Risti talu lähedal Vihasoos. Peagi selgus, et ka see koht ei ole sobiv , kuna kivide laadimine laevadele oli seotud suurte kuludega, sadama ehitamiseks polnud aga mererand kõlbulik. Kõige soodsamad tingimused olid Loksal ja nii jõudiski oma aja kaasaegseim tehas Valgejõe suudmesse.

Telliseid vormiti käsitsi, savisegajat aeti ringi hobusega. Vajalik savi toodi Turbuneeme saviaukudest 1900. aastal ehitatud hoburaudteel. Tootmist laiendati pidevalt. Suurem osa toodangust läks Helsingisse. Levinud on väide, et pool Helsingi linnast on ehitatud Loksa tellistest. Kivid olid nõutud ka Tallinna ehitustel, Stenbockide maja Narva mnt ehitati samuti Loksa punastest tellistest. Telliste väljaveoks ehitas krahv Stenbock jõesuudmesse sadama. Sadamasilla ehituseks kasutati palkkaste, mis täideti kividega ja asetati teatud vahekaugusel merre. Kastide vahele ja peale pandi plangud. Tehasest sillale kulges hoburaudtee, mille abil toimetati tellised laevade juurde. Peale Soome laevade on Loksa sadamas käinud ka Taani ja Inglise laevu. Olulised väljaveetavad kaubad telliste kõrval olid Joaveskil toodetud papp ja tehase  juures töötava saekaatri lauad. Umbes 1905. aastal ostis kroonu silla ära ja  pikendas seda 20-ne sülla võrra, sadamat süvendati 18-ne jalani. Seoses tööstuse arenguga võttis hoogu ka laevandus. 1905 .aastal asutati Loksa dokk, mille ainsaks ülesandeks oli laevade remont; väiksemate aluste ja paatide ehitamine. 1910. aastal osteti aurik ''Dagmar'', kus olid ruumid ka reisijatele. See oli esimene liiniühendus Loksa ja Tallinna vahel, mis toimus kaks korda nädalas. Hiljem asendati ''Dagmar'' suurema aurikuga  Concordia. Rahvaarvu pideva kasvuga tekkis vajadus uute tööstusarude järele, mis rahuldaksid elanikkonna suurenevaid vajadusi. Need olid tänapäevase mõiste järgi kaubanduse ja teeninduse ettevõtted. Loksal oli limonaaditöökoda, vorstitööstus, puidutöökoda, 3 kingsepatöökoda, 3 rätsepatöökoda, 2 meestejuuksurit, naistejuuksur, 3 sepikoda ja pagaritööstus. Külas oli ka turg. Loksa kujunes sajandivahetuse paiku aegamööda väikeettevõtete ja käsitöölistega alevikuks.
 
1911. aastani kuulusid Loksa erapoed Gorbatsovile, Altenbrunile ja Reskovile. 1912. aastal asutasid koolmeistrid Leo ja Peet Lindeberg Loksa Kaubatarvitajate Ühisuse, mis ostis oma algkapitaliga ära Ivan Gorbatsovi kaupluse koos kaubaga. Suurärimeheks tõusis Loksale tulnud Johannes Mankin, kes alustas oma äri väikese raamatupoega. Päevapilte tegi Loksal Jungvist oma ateljees. Kultuuritegelane ja kellasepp Jakob Mikiver, kes kirjutas üles Loksa Hariduse Seltsi kroonika, parandas kelli, müüs jalgrattaid ning raadioid. Esimene selts asutati Loksal 1905 .aastal ja kandis nime Priitahtlike Tulekaitse Selts, millest algab Loksal korraliku seltsielu ajalugu. Vabrik toetas seltsi majanduslikult mitmesuguste materjalidega ning aitas ehitada seltsimaja. Maja kuulus tervikuna tellisetehase käsutusse. Saali kasutas tuletõrjeselts. Seltsile osteti komplekt muusikariistu ja esimene muusikakoori juhataja oli Pärispealt Aleksander Sandbank. Tema järel jätkas kooliõpetaja Meyer , kes asutas laulukoori. Lisaks tegeleti näitemängu tegemisega. 1922. aasta oli murrangulise tähtsusega Loksa kultuurielus. 24. veebruaril 1922. aastal moodustati 44 asutajaliikme poolt Loksa Hariduse Selts. Kolmeliikmelisse juhatusse valiti: Jakob Mikiver - seltsi hing ja selle kroonika kirjutaja, Arnold Mikiver, Loksa algkooli juhataja ja Ernst Veidenberg - Loksa ellingu juhataja. 1923 .aastal organiseeriti Hariduse Seltsi juurde ka raamatukogu, kusjuures Harju maakonna valitsuselt saadi raamatuid 4200 marga väärtuses, seltsi summadega hangiti veel 5000 marga ulatuses kirjandust. Muusikaelu paremaks korraldamiseks otsustati osta seltsi liikmetelt laenatud rahaga klaver ja 30. juulil 1925 .aastal toodigi see Tallinnast kohale ja paigutati koolimajja.Selts korraldas peoõhtuid, näitusmüüke ja majapidamiskursusi, viidi läbi ka üldhariduslike kursusi, mis kestsid umbes 3 nädalat. Programmis oli eesti kirjandus, loodusteadus, ajalugu, tervishoid (karskus), kodanikuteadus ja ühistegevus. Haridusselts tegi väga tänuväärset tööd näitekunsti arendamisel. Õpitud näidendeid esitati korduvalt Loksal ja ümbruskonna külades. 1930. aastal suunati Arnold Mikiver näitejuhtide kursustele Tallinnas. 1927. aastal asutati Loksal laulukoor. 1933. aasta üldlaulupeost võttis koor osa 37 liikmelisena (22 naist ja 15 meest). Koori juhatas Johannes Dankman, hiljem õpetaja Tiit Kaisel. 1927. aastal osteti raadio ja seati üles Loksa Algkooli saali ühiskuulamiste tarvis. Loksa Hariduse Selts töötas aktiivselt 1939 .aastani, tegevus lõppes täielikult 1944. aastal. Loksa Hariduse Seltsi õigusjärglasena hoiab kodukandi kultuuritraditsioone Vana-Loksa Selts. Kõige vanem asutus Loksal on kool, mille asutaja ja esimene õpetaja oli Jakob Janter, kes on maetud Loksa kalmistule. Koolitöö korraldamisega tuli pidevalt tegeleda Kõnnu Vallanõukogul, kuna kool oli valla ülalpidamisel.

Suvitus- ja puhkepiirkonnaks hakkas Loksa kujunema pärast seda, kui Kolga krahv Michel hakkas Loksa ja Hara männimetsa ehituskrunte jagama. Tööstuse areng Loksal suurendas pidevalt rahvaarvu ja peagi tekkis vajadus arstiabi korraldamisele kohapeal. Kõnnu Vallavalitsus hakkas seda küsimust arutama ja 30. jaanuaril 1919. aastal tehtigi taotlus vabriku valitsusele vastavate ruumide saamiseks. Lisaks sellele tegi vallavalitsus Harju maakonna tervishoiuosakonnale ettepaneku palgata Loksale endine Käsmu arst, doktor Goldberg. 25. juulil1919. aastal võeti ametisse ka ämmaemand Ekaterina Rismann, kellele anti korter postkontoriga ühes majas. 1929 .aastal võeti Loksa sanitaarkaitse alla ja anti õigus avada siin arstijaoskond, mille esimene arst oli Boris Schelnin, kes töötas 1940. aastani. 1940 -1948. aastal juhtis arstijaoskonda Herman Valtok, kes tuli Loksale Võsult. Kojukutsetele sõideti hobustega. Loksal oli ka apteek, mida juhatas sakslane C. Jucum, kes lahkus Eestist 1940. aastal. Uueks juhatajaks sai A. Saar.  Postkontor asutati Loksale oletatavasti möödunud sajandi teisel aastakümnel, täpne aeg ei ole teada. Post veeti hobustega või toodi käsitsi Tallinnast Loksale, teatud keskustes postivedajad vahetusid. Raasikult toodi post Kiidu, sealt Kolka, Kolgast Kõnnu Vallamajja ja siis alles Loksale. Hiljem otsustas Kõnnu vallavalitus vedada posti Kolgast Loksale oma valla inimesega,  esimeseks postivedajaks palgati Eduard Hübschermann, kellele maksti 25 rubla iga päeva eest, mil ta posti vedas. Posti veeti iga kolmapäev ja reede, hiljem juba kolmel korral nädalas ja 1930. aastate paiku hakati seda tegema iga päev. Kaua aega oli postivedajaks Kolgakülast pärit Elvine Rumberg, hiljem aga Loksal Kõrtsi talu valdaja Mihkel Vebermann. Loksa postkontor on alati asunud üürimajades. Esimene bussiühendus Loksa ja Tallinna vahel seati sisse 1922. aastal. Autobussid olid väga väikesed, trepiga sissepääs asus tagaküljes. Peagi lisandus kaubabuss, mis vedas kohalike elanike põllumajandussaadusi ja ka metsamarju Tallinna turule.Bussiliikluse kõrval oli alaline laevaühendus Loksa ja Tallinna vahel. Viimane reisilaev sellel liinil oli vesiratastega mootorlaev ''Kungla. Nimetatud laev vedas ka Loksa ja Kolgaküla Tarvitajate ühistute ning erakaupmeeste tellitud kaupu.