Keila on väikelinn Põhja-Eestis, mis asub pealinnast Tallinnast 25 km läänepool. Linna pindalast pool on tihedalt asustatud. Teine pool on kaetud metsade, looduslike heinamaade ja soodega. Keila idapiir kulgeb mööda Keila jõge, mis suubub Soome lahte Keila-Joa piirkonnas. Keilat läbivad Paldiskisse ja Lääne-Eestisse (Haapsallu) viivad maanteed ja raudtee, linn on Lääne-Harjumaa keskus. Hästi arenenud ettevõtlus pakub hulgaliselt töökohti mitte ainult Keila, vaid ka ümbruskonna valdade ja Tallinna elanikele. Kõik suuremad tööstuspiirkonnad paiknevad linna äärealadel. Miljöö ja elustiilid jagab Keilas kaheks raudteejoon.
Lõuna pool "üle raudtee" asuvad aedadega eramajad, põhja poole on aga kerkinud korruselamud. Suuremad pargid (Keskpark, Jõepark, Männik), haljasalad ja linna lääneossa jäävad kenad männimetsad teevad Keilast rohelise inimsõbraliku linna. Vanimad inimasustuse jäljed Keilas ulatuvad III-II aastatuhandeni e.m.a. Umbes 1000 aastat tagasi tekkis jõe paremale kaldale Keila küla. 1219. aastal vallutasid Põhja-Eesti taanlased, kes valisid Keila mäe Revala maakonna Vomentak? kihelkonna kiriku asukohaks. Esialgse, peaingel Miikaelile pühendatud puust kiriku asemele kerkis XIII saj. lõpul - XIV sajandil kivist kirik.
Esimene kirjalik teade Keila (Keik?l) kohta pärinebki taanlastelt, 1241.aasta Taani hindamisraamatust. XV-XVI sajandil oli kiriku juures asula paarikümne maja ja sajakonna elanikuga. Samal ajal rajati Liivi Ordu poolt jõesaarele (praegune Jõepark) ordulinnus, mille varemed avati arheoloogiliste kaevetöödega 1976. aastal. Alev hävines Liivi sõjas (1558-83) toimunud rüüsteretkede ja 1601-1602. aasta laastava näljahäda ja katku tagajärjel ning Keila jäi kolmeks sajandiks vaikseks kirikukülaks. Elavnemine algas möödunud sajandi teisel poolel. Üheks esimeseks erutavaks kultuurisündmuseks sai rohkem kui kuue meetri kõrguse Martin Lutheri mälestussamba püstitamine kirikumõisa lähedale 1862. aastal (sammas hävitati 1949. aastal). 1885. aastal korraldati Keilas esimene laulupidu, kus osales 19 koori ja mille ühislaulmisi juhatas Kloogalt pärit Konstantin Türnpu.
1867. aastal avati Keila lähedal Väljaotsa talus vallakool, mis tähistas pideva koolihariduse andmise algust. Pöörde Keila arengusse tõi Tallinn-Paldiski raudtee rajamine 1870. aastal, mil järgemööda avasid oma ärisid kaupmehed ja ettevõtjad. 1896. aastal alustas tolleaegne mõisa omanik parun von Uexküll oma maast ehituskruntide müümist, seejärel ehitati mitmeid, tänapäeval muinsus-kaitselise väärtusega hooneid Jaama tänava piirkonda. 1905. aastal valmis ka Haapsallu viiv raudteeharu. Sel ajal oli Keilas umbes 65 maja. Keilast sai omavalitsusega alev 1925. aastal, elanike arvuga 950.
1930. aastal avati alevi ja valla ühisel ettevõtmisel Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud uus algkoolihoone. 1.mail 1938. aastal nimetati Keila linnaseaduse alusel linnaks; linnapeaks sai endine alevivanem Johann Tähe. Keila oli siis väike, kena ja vaikne linn, mille rahu ei püsinud kaua, sest pärast nõukogude võimu kehtestamist, juuniküüditamist ja Teist Maailmasõda said nii linnaelanikud kui ka linn ise tugevalt kannatada. Aastatel 1950-62 oli Keila samanimelise rajooni keskus ja arenes sestpeale kiiresti. Arengut soodustas veel 1958. aastal loodud elektrirongiühendus Tallinnaga.
Samal ajal alustas Keilas tegevust väike kooperatiivne ehitusorganisatsioon (praegune OÜ Harju KEK) - üks olulisemaid linna arengu mõjutajaid pärastsõjaaegsel perioodil. Esimene sõjajärgne linnavolikogu valiti 1989. aastal, linnapeaks sai Andres Pärt. Keila on Eesti Linnade Liidu liige (1935.a.) ja Läänemere Linnade Liidu (UBC) liige (1997.a.).
