Mereäärne sadamalinn Maardu pole just suur kuid kaugeltki ka mitte tähtsusetu paik Eesti kaardil. Linnake on veel õige nooruke, kuid rikka ja äärmiselt huvitava ajalooga.
Maardu paikneb maalilise merelahe kaldal. Linnast kihutab mööda Peterburi maantee. Kohe maantee äärde jääb kena Maardu järv, mille ümber kohalikud elanikud armastavad vaba aega veeta. Veekogu kasutab igaüks oma äranägemise järgi — siin ujutakse, surfatakse. Igal aastaajal püütakse siin ka kala, on ju Eesti kuulus nii oma jõgede, saarte aga ka suure hulga järvede poolest.
Kaasaegne Maardu linn on värske ja kaunis. Linnatänavad on puhtad, majad rõõmustavad silma oma eredate värvidega. Ehitus on valdavalt madal-tihe, millele lisandub suurel hulgal rohelust ja lillekompositsioone. Muruplatsid on hooldatud, neid kaunistavad lilleklumbid, lõbusalt sulisevad purskkaevud, skväärid on aga kaunistatud skulptuuridega. Maardu linna hästihooldatud välimusest kumab läbi nii linnaelanike kui võimu koduarmastust. Maardu linna tulevikuperspektiivid on tõesti head, ligi 1/3 tema asukaist moodustavad lapsed ja noored. Linnas on noorsookeskus, laste mänguväljakud, kaasaegsed spordisaalid ja suur spordikompleks imekena basseiniga.
Maardu ei ole kokku puutunud sündivuse kahanemisest tingitud demograafiliste probleemidega. Linnas on kolm lasteaeda ja kolm kooli, Kallavere keskkool on neist eestikeelne, lisanduvad venekeelne Maardu Põhikool ja Maardu Gümnaasium. Kõik lasteasutused ja koolid on suurepärases seisukorras, remonditud, varustatud kaasaegse sisustusega. Lisaks eelpoolmainitule on linnas avatud Maardu Kunstide Kool, kus kasvav põlvkond saab teavet muusikast ja maalikunstist. Arvukad ringid töötavad ka Rahvamajas. Tegutsevad isetegevuskollektiivid, koori- ja tantsustuudiod, on loodud noorsooteater Mõõk ja Keep. Loomult on praegune Maardu avatud, tolerantne, heasüdamlik ja sõbralik. Linna iseloomustavaks jooneks on jäänud mitmerahvuselisus. Eestlasi on linnaelanike hulgas vaid 17%, ülejäänud linnarahvas koosneb venelastest, kes moodustavad suurima rahvusgrupi, neile järgnevad tatarlased ja valgevenelased. Üldse elab linnas 43 rahvuste esindajat, kes kõik on end siin hästi ja mugavalt sisse seadnud.
Põhja-Eesti rannikualad olid asustatud juba aastatuhandeid tagasi. Nii on ka Jõelähtme kihelkonna territooriumilt - kuhu Maardu alad ajalooliselt kuuluvad - teada sadu arheoloogialeide. Esimene kirjalik teade nüüdsest Maardust pärineb keskajast Taani vallutuste perioodist. 1241.aastal uue võimu poolt uue valduse maksustamiseesmärgil koostatud Liber Census Daniae märgib ära nii Maardu kui ka Kallavere küla. Mõisana on Maardut esmamainitud 1397. aastal. Tõsi, ajalooline Maardu küla ja kaunis restaureeritud barokne Maardu mõisaansambel asuvad praeguse Jõelähtme valla territooriumil. Kuid just omaaegne Maardu mõis (Maarthe), andis nüüdsele linnale nime, sest Maardu mõisale kuulunud Kroodi ja Kallavere külad on tänapäeva Maardu linna põhiterritooriumiks.
Linnana on Maardu üsna noor ja tekkis tänu siinsele fosforiidimaardlale. Fosforiidimaaki võib õigusega pidada Eesti üheks tähtsamaks loodusvaks. 1920. aastal käivitati Maardu lähistel Ülgasel fosforiidi kaevandamine. Osaühing Eesti Vosvoriit rajatud tollased kõrgelt astanguveerult algavad kaevanduskäigud paeluvad huvilisi tänaseni. Fosforiidijahu rikastati siinsamas Ülgasel püstitatud vabrikus ja väärt väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajutud sadama kaudu. Tollane tootmismaht küündis aastas 4000 tonnini... Paraku Ülgase rikastusvabrik põles 1938. aasta lõpus, jättes endast järele vaid varemed. 1939. aastal loodi riiklik aktsiaselts Eesti Fosforiit uue kaevanduse ja rikastusvabriku rajamiseks ning uue tööstuskompleksi ehitus läks koheselt lahti. Ent tõelise tööstushiiu asukohaks valiti seekord Kroodi küla maad, kuhu kerkis ka uus Maardu asula. Peale II maailmasõda nõukogude võimud jätkasid Maardu fosforiiditootmise arendamist - rajati väävelhapetsehh ja superfosfaaditsehh, allmaakaevandamine asendus 1965. aastal lahtise karjäärikaevandusega. Maardu kaevandustest ja karjääridest toodeti miljoneid tonne fosforiiditooret. Harjumaal kiirelt kasvav Maardu asula sai 1951. aastal alevi õigused. 1962. aastal Maardu alev allutati administratiivselt Tallinnale, arvates tööstusalevi pealinna tollase Mererajooni koosseisu. 17. juulil 1980. aastal Maardu alev sai linnastaatuse ent alluvus Tallinna Mererajooni säilis. Alles 7. novembril 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis sai Maardu linnast täieõiguslik omavalitsus. Tänaseks on Eesti Fosforiit oma tegevuse lõpetanud. Omaaegse fosforiidilinna suuremad tööandjad on tänapäeval kiirelt arenev Muuga sadam ja Iru Elektrijaam. Viimane on pealinn Tallinna vast tähtsaim soojaga varustaja, mille võimsusi saab vajaduse korral kasutada ka elektritootmiseks. Vana-Narva maantee ääres on tekkinud ladude piirkond. Maardus tegutsevad tänapäeval kümned transiitkaubanduse arendajad ja antud piirkonnast on kavas välja kujundada rahvusvaheline logistikakeskus.
