1. märtsil 2004. aastal tunnistati Saku vald Eesti kõige peresõbralikumaks omavalitsuseks. Peresõbralikuma valla tiitli alus on ulatuslik uurimus, kus vaadeldi valla toetust lastepäevahoiule, koolidele, huviharidusele ja peredele. Üldise peresõbralikkuse määramiseks kasutati kahte näitajat: rahaliste kulutuste kogusummat ja erinevate meetmete mitmekesisust. Saku vald osutus kõige peresõbralikumaks vallaks mõlema tunnuse alusel. Uurimuse viis läbi Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond Rahvastikuministri Büroo tellimusel.
Kogukondliku omavalitsusüksusena said vallad Eestimaa kubermangus seadusliku aluse 1818. a. Valdade massilisema moodustamiseni jõuti alles 1866. a, mil ka Saku vald asutati. 1868. a ehitati praeguse Kajamaa küla maadele esimene valla-, kohtu- ja koolimaja. 1866. a vallakogukonnaseaduse kohaselt oli vallaomavalitsuse organiks kõigepealt vallatäiskogu, millesse kuulusid kõik vallakogukonna täisealised liikmed, kel oli kinnisvara või kes pidasid rendikohta, iga kümne maatamehe kohta valiti üks esindaja. Täiskogu ülesandeks oli kogukonna ametnike valimine. Valla elu juhtis vallavolikogu. Elanikud valisid volikogusse volimehed, kes valisid endi keskelt talitaja (hiljem vallavanema) ja kirjutaja. Kes Saku valla algaastatel oli vallas talitaja ja kirjutaja, ei ole teada. 1871. a oli aga Saku valla talitajaks Hans Limperg ja kirjutajaks H. Wälli. Viimane oli ühtlasi ka Saku Vallakoolis õpetajaks. Hiljem on vallas talitaja kohustusi täitnud Kustas Suursööt, Jüri Suursööt ja Johannes Esko, kirjutajatena on töötanud aga T. Ervin, Jüri Herm ja Aleksander Wurmberg.
Vallavolikogul tuli tegelda mitmesuguste valla elusse puutuvate küsimustega, nagu maksude sissenõudmise, kooli- ning kohtuasjadega jm.
Volimeeste koosolekute protokollidest nähtubki, et volikogu koosolekutel on arutatud õpetajate palga suurust ja koolile oreli ostmise võimalust. Et saada vallakirjutaja ja kooliõpetaja palgaks vajaminev summa, jaotati see maksukohustusena valla perede vahel ära. Samuti kohustati taluperemehi üles töötama ja vallamaja juurde vedama valla- ja koolimaja kütteks puid ja hagu. Mööda ei ole saadud ka õiguskorra ja kõrtsi küsimustest. Nii arutas volikogu detsembris 1889 Traani kõrtsi asju. Nimelt oli volikogu 1886. a. lasknud kõrtsi sulgeda, sest omanik Karl Birkenberg ei olnud aktsiatunnistust välja lunastanud. Vahepeal oli mõisahärra Traani kõrtsi ära ostnud ning kavatses selle välja rentida. Volikogu koosoleku protokollis märgitakse aga, et Traani kõrts teeb valla rahvale suurt kahju, eriti noortele inimestele, sest seal juuakse, pekstakse, varastatakse ja tehakse muid pahandusi. Viimase kolme aasta jooksul, kui kõrts oli suletud, oli ümbruskonna elu olnud vaikne ja rahulik. Otsustati pöörduda kõrgema võimu poole, et Traani kõrts kinni panna.
Vallas töötas ka kohus, kes arutas varguste, petmiste, maksmata palkade jm juhtumeid. Kohut pidas abimeeste juuresolekul talitaja ehk vallavanem. Tal oli õigus süüdlast karistada kuni 2-päevase arestiga, kogukondliku töö või rahatrahviga kuni 1 rubla. Näiteks 1888. a protokollist saab lugeda, et Hageri õpetaja A. Hörscheimann kaebas kohtusse Johan Ilmetsi ja Lisa Kello, kes teda olid petnud. Nimelt kihlusid nimetatud isikud jaanuaris 1879. a ja ütlesid õpetajale, et nad on süütud, kuid neil sündis sama aasta aprillis juba laps. Kirikuõpetaja nõudis petmise eest 1 rubla trahvi, mille kohus süüdlastelt välja nõudis. Vallakohtud tegutsesid sel kujul Eesti Vabariigi alguseni, mil Ajutise Valitsuse määrusega 18. novembrist 1918 võeti neilt tsiviil- ja kriminaalkohtu funktsioonid ja jäeti nad edasi tegutsema ainult kohalike vaeslastekohtutena.
Saku vald eksisteeris iseseisvana kuni 1890. aastani, mil ta liideti Saue vallaga. Saku alad kuulusid Saue valla koosseisu kuni 1921, millal Harju Maakonnanõukogu otsusega 28. maist eraldati Saku iseseisvaks vallaks. Saku valla taasmoodustamisel valiti vallavanemaks Jüri Esko ja sekretäriks Gustav Lauter. Pärast Eskot oli lühikest aega vallavanem August Altof ja seejärel aastatel 1924-1939 Rudolf Marmor. Gustav Lauter oli Saku valla sekretär ainult mõned kuud. Seejärel kuni 1933. aastani oli sekretär M. Triimann, siis lühikest aega Jaan Takk ja seejärel kuni 1939. aastani Heinrich Soodla.
Saku vald hõlmas 65 km2. Valda kuulusid Kiisa, Nõmme, Tõdva, Kajamaa, Saku-Mõisaküla ja Juuliku küla ning Saku asula. Elanikke oli Saku vallas 1922 – 981, 1934 – 841 ja 1939 – 783. 1934 oli vallas 149, 1936 – 102 talu. 1927. a tehti Kajamaal algust uue valla-, kooli- ja rahvamaja ehitustöödega ning koolimaja õnnistati pidulikult 1934. a sügisel.
1939. a Eesti Vabariigis läbiviidud vallareformiga moodustati Tõdva vald, mille koosseisu arvati ka endise Saku valla alad (välja arvatud Juuliku ümbrus, mis liideti Saku vallaga). Tõdva vallavalitsus asus endises Kurtna vallamajas. Vallavanemaks sai endine Saku vallavanem Rudolf Marmor ja sekretäriks endine Saku vallakirjutaja Heinrich Soodla. Tõdva vald eksisteeris kuni 1945, mil selle asemele moodustati Saku külanõukogu. Külanõukogu esimeheks sai Roman Ots. Järgmistel valimistel valiti saku Küla TSN Täitevkomitee esimeheks Johannes Aarpuu, kes töötas sellel ametikohal pikemat aega, seejärel aga Evald Reissalu. Esimeseks külanõukogu sekretäriks oli Aino Mirme, kes pidas seda kohta aga lühikest aega. 1945-1949 täitis sekretäri kohustusi Silvia Veertee (Pärnpuu) ja seejärel Ilme Villo. Kuni 1950. aastani asus külanõukogu Kajamaa vanas koolimajas, seejärel aga Tõdval Pruuli talus. 1954 liideti Saku ja Kurtna külanõukogu Kurtna külanõukoguks, mis paiknes Kiisal.
1964 liideti Kurtna ja Nabala külanõukogu ja nimetati Saku külanõukoguks. Sellest ajast peale asub Saku küla TSN Täitevkomitee Sakus. Saku külanõukogu asus Harjumaa keskosas, hõlmates 249 ruutkilomeetrise ala. 1. veebruari 1990 seisuga oli külanõukogus 8019 elanikku. Rahvastiku tihedus oli 30 inimest ruutkilomeetril, mis ületas märgatavalt Eest maarahvastiku keskmise tiheduse. Metsa oli külanõukogu territooriumil 7641 ha, põldu 8115 ha, üldkasutatavate teede pikkus 266 km.
16. jaanuaril 1992. aastal kinnitati taas Saku valla omavalitsuslik staatus.
