Esimesed teadaolevad asustusjäljed tänapäeva Tallinna territooriumil pärinevad Härjapea jõe piirkonnast Keldrimäelt, neid ei saa aga otseselt seostada tulevase linnaga. Tallinna esiajalugu algab linnalähedasest Irust, kuhu I aastatuhande teisel poolel ehitati linnus, mille juures paiknes ka asula. Teadmata põhjustel jäeti see kindlustus 11. sajandi keskpaiku maha ja praegusele Toompea künkale rajati mingil ajal pärast seda Lindanise (vene allikates Kolõvan) linnus, mida võib tinglikult pidada muinasmaakonna Rävala keskuseks (siit ka Tallinna saksakeelne nimetus Reval). Suure tõenäosusega pidi see kindlustus pakkuma kaitset ainult vaenlase rünnakute korral ning alaliselt seal vähemalt 13. sajandil ei elatud.
9.-10. sajandil elavnes Soome lahe kaudu kulgeva kaubatee kasutamine ja tõusis Tallinna sadamakoha tähtsus. Teise aastatuhande algul võis praeguse Tallinna all-linna territooriumil paikneda skandinaavia ja vene kaupmeeste hooajalisi asulaid, ent otseseid tõendeid selle kohta ei paku ei arheoloogilised leiud ega kirjalikud allikad.
Tallinn Taani kuninga ja Saksa Ordu võimu all
Esimesed usaldusväärsed kirjalikud andmed Tallinna kohta pärinevad Läti Henriku kroonikast. Kroonika kirjelduse kohaselt maabus 1219. aasta juunis Lindanise linnuse all Taani laevastik kuningas Valdemar II juhtumisel. Taanlaste retk oli osa saksa-skandinaavia kolonisatsioonist tollasele Liivi- ja Eestimaale, mille käigus saksa ristisõdijad hõlvasid Läti ja Lõuna- ning Kesk-Eesti alad, samuti Saaremaa, Taani kuningas aga Põhja-Eesti.
15. juunil 1219 toimus tulevase Tallinna kohal taani ja eesti vägede vahel lahing, milles taanlased saavutasid raske võidu. Legendi järgi pöördus lahinguõnn taanlaste kasuks pärast seda, kui taevast langes valge ristiga punane lipp – praegune Taani riigilipp Dannebrog.
Aastatel 1227-1238 valitses Tallinna ja Põhja-Eestit taanlased ajutiselt võimult kõrvale tõrjunud Mõõgavendade ordu. Arvatavasti oli linnuse jalamil juba sel ajal mingi väike asula. 1230. aasta paiku saabus Tallinna Mõõgavendade kutsel saksa kaupmehi Ojamaalt. Seda sündmust peetakse oluliseks varase Tallinna kodanikkonna kujunemisel.
1238. aastal tagastati Tallinn koos Põhja-Eestiga paavsti legaadi Modena Guillelmuse vahendusel Stensby lepinguga Taani kroonile. Kümme aastat hiljem, 1248. aasta 15. mail, annetas Taani kuningas Erik IV Adraraha Tallinnale Lübecki õiguse, millega Tallinn liideti keskaegsete saksa kaubalinnadega ühisesse õigusruumi.
13. sajandi lõpus ühines Tallinn Hansa liiduga, mille liikmena ta järgneva paarisaja aasta jooksul etendas olulist rolli hansalaste suhetes vene, eeskätt Novgorodi kaupmeestega.
14. sajandi keskel vahetus Tallinna maahärra. Ajendatuna sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest, müüs Taani kuningas oma Põhja-Eesti valdused koos Tallinnaga 1346. aastal Saksa Ordule.
1347. aastal andis Ordu nende valduste valitsemisõiguse oma Liivimaa harule. Tallinnast sai ordulinn, mis tähendas küll peamiselt võimuvahetust Toompeal – Taani asehalduri asemele astus Saksa Ordu Tallinna komtuur. Tallinna kaubanduse areng rajanes juba 13. sajandi jooksul saadud privileegidele. 1265. aastal sai Tallinn müntimisõiguse, 1346. aastal aga laokohaõiguse, mis tähendas, et Tallinnast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata. Seega koondus tallinlaste kätte oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Pärast Visby linna purustamist Taani poolt 1361. aastal kasvas Tallinna roll Läänemere idaosa kaubanduses ja poliitikas veelgi. Tallinna kui keskaegse hansalinna õitseajaks oli 15. sajand. Novgorodi hansakontori sulgemine 1494. aastal tõi ka Tallinna kaubandusellu tagasilöögi, ent 16. sajandi teisel ja kolmandal veerandil suudeti kaubandust taas elustada.
Tallinna suurkaupmehed olid koondunud Suurgildi, nooremad vallalised kaupmehed kuulusid Mustpeade vennaskonda, paremate käsitööalade esindajad Kanuti gildi, lihtsamate käsitööalade esindajad Olavi gildi. Lisaks sellele oli keskaegses Tallinnas mitmeid usulis-seltskondlikke ühendusi. Allikates mainitakse Püha Ihu, Gertrudi, Hiiobi, 10 000 rüütli, Antoniuse, Victori, Rochuse, Miikaeli vennaskonda. Toompeal tegutsesid Maarja gild ja Anna vennaskond.
Kõik olulisemad Tallinna kiriklikud asutused rajati 13. sajandi jooksul: 1230. aastatel pandi alus Niguliste kirikule, 1267. aastal mainitakse esmakordselt Oleviste kirikut, 1240. aastate lõpul kolisid Toompealt all-linna dominiiklased, hakates välja ehitama Katariina konventi, sajandi keskel rajati tsistertslaste Mihkli nunnaklooster. Toompeal resideerival Tallinna piiskopil oli vaimulik võim kogu Põhja-Eesti üle, kiriklikult allus ta Lundi peapiiskopile. Tõenäoliselt tegutses Toompeal juba 13. sajandil toomkool, esimesed kirjalikud teated sellest koolist pärinevad 14. sajandi algusest. Umbes samast ajast oli ilmselt kool ka dominiiklaste konvendis, 15. sajandi esimesest poolest alates ka Oleviste kiriku juures. 15. sajandi algul rajati linnast itta birgitiinide ordu klooster (Pirita klooster), mille varemeid tuntakse tänapäevalgi Tallinna keskaegse paearhitektuuri ühe silmapaistvama näitena.
Tallinn Rootsi riigi koosseisus
Aastatel 1558-1583 väldanud Liivi sõja käigus võitlesid Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani ülemvõimu pärast Läänemere põhjaosas. Eesti ala kujunes üheks olulisemaks sõjatandriks. Hirmul vene vägede ees, andsid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond 1561. aastal end Rootsi võimu alla, mis püsis järgnevad poolteist sajandit. Kahel korral – 1570.-1571. ning 1577. aastal – piirasid Tallinna Vene väed, kuid olid sunnitud mõlemal korral linna vallutamata tagasi pöörduma.
Rootsi ajal sai Tallinnast uue administratiivse üksuse – Eestimaa kubermangu – keskus. Kuningavõim kinnitas Tallinna senised privileegid, mis tähendas eeskätt seda, et linn säilitas vähemalt vormiliselt omavalitsuse ning kasutas endiselt Lübecki õigust. Võrreldes keskajaga Tallinna tähtsus siiski langes. Hansakaubanduse üldine allakäik vähendas linna jõukust ja sõltumatust, Rootsi keskvõim üritas kärpida rae iseseisvust.
Rootsi aega üldiselt iseloomustav hariduse edenemine mõjutas ka Tallinna: 1631. aastal asutati mõned aastad varem lõplikult laiali saadetud tsistertslaste nunnakloostri hoonetesse gümnaasium – praeguseni tegutsev Gustav Adolfi Gümnaasium – ja 1633. aastal trükikoda. Gümnaasiumi trükikoda etendas olulist osa eelkõige kohalike haritlaste tööde ning eestikeelsete raamatute väljaandmisel.
Tallinn Vene riigi koosseisus
Aastatel 1700-1721 laastas Läänemere-piirkonda Põhjasõda. Peamisteks vastasteks olid Rootsi ja Venemaa, kes sõdisid ülemvõimu pärast sellel territooriumil. 1710. aasta 29. septembril kapituleerus Tallinn võitluseta Vene vägedele. Linnas valitses suur puudus, enamus garnisonist ja paljud linna jäänud elanikud olid surnud katku. Kui aastal 1708 oli Tallinnas ligi 10 000 elanikku, siis 1710. aasta sündmuste järel oli neid alles vaid 2000 ringis. 10 000 piiri ületas Tallinna elanike arv taas alles 1780. aastatel.
Pärast Tallinna liitmist Vene impeeriumiga alustati Peeter I käsul sõjasadama rajamist Tallinna. Tallinna esimene suurem tööstusettevõte tekkis Admiraliteedi töökodade näol Vanasadamas aastatel 1714-1722. 19. sajandi I poolel rajati paberivabrik, tikuvabrik ja masinatehas. 1870. aastal avatud Balti raudtee ühendas Tallinna Peterburiga ning teiste Vene tsaaririigi osadega, elavdades oluliselt kaubandussidemeid. Arenesid masinatööstus, tselluloosi- ja paberitööstust. 1877. aastal asutatud Lutheri vineeri- ja mööblivabriku toodang oli hinnatud ka Lääne-Euroopas, eriti Inglismaal. Aastast 1888 hakkas Tallinnas liikuma tramm. Vahetult enne I maailmasõda hoogustus sõjatööstuse areng, rajati Bekkeri, Vene-Balti ja Peetri sõjalaevatehased.
19. sajandil hakkasid seoses tööstuse laienemisega ja elanike arvu suurenemisega laienema Tallinna eeslinnad. 1860. aastatel ehitati tollasesse äärelinna Jaani kirik ja Kaarli kirik, mida hakkasid kasutama eesti kogudused. Aastaks 1900 valmis Toompeal õigeusu Aleksander Nevski katedraal, mille rajamine kuulus tsaarivõimu venestamispoliitika hulka.
Ehitati muidki ühiskondlikke hooneid: 1910. aastal valmis Tallinna saksa teater (praegune Eesti Draamateater), 1913. aastal "Estonia" seltsi maja (hilisem "Estonia" teater). 19. sajandi II poolel – 20. sajandi algul hakkasid linnalähistele kujunema Nõmme ja Merivälja elamurajoonid.
Tallinn Eesti Vabariigi pealinnana
19.-20. sajandi vahetusel sai Tallinnas uut elujõudu eestlus. Tõusnud oli eestlaste haridustase ja paranenud majanduslik positsioon. Peamiselt ajalehe "Teataja" kaudu sekkusid eesti haritlased ka võitlusse kohaliku võimu pärast. 1904. aastal võitis linnavolikogu valimised eesti-vene blokk, kus venelasi oli 5 ja eestlasi 38. 1906. aastal valiti esimene eestlasest linnapea – Voldemar Lender.
I maailmasõja lõpuaastail toimus Tallinna valitsemises üksteise järel mitu muudatust. 1917. aastal oli lühiajaliselt ametis Ajutise Valitsuse linnaseaduste järgi valitud volikogu ja linnavalitsus, mis kujunes suuresti sõjaväelastele antud valimisõiguse tõttu enamlikuks. Volikogu saadeti laiali 31. jaanuaril 1918 Tallinna tööliste ja sõjaväelaste saadikute nõukogu otsusega, nõukogu võttis endale volikogu funktsioonid. 24. veebruaril 1918 kuulutati enamlaste nõrgenemist ära kasutades Tallinnas välja Eesti iseseisvuse, ent juba järgmisel päeval okupeerisid linna Saksa väed.
Linnaomavalitsus taastati pärast Saksamaa kapituleerumist I maailmasõjas. 16. juunil 1919 tuli kokku esimene Eesti Vabariigi ajal valitud linnavolikogu.
Seoses tööstuse arenemisega hakkas 19.sajandi II poolel hakkas linnaelanike arv kasvama. Kui 1881. aastal oli Tallinnas peaaegu 44 000 elanikku, siis 1917. aastal juba peaaegu 160 000. Elanike arvu vähendasid umbes kolmandiku võrra I maailmasõda ning sellega kaasnenud sündmused. 1939. aastaks oli Tallinnas 145 000 elanikku.
Võrreldes I maailmasõja eelse tööstusbuumiga, mille tingisid eeskätt sõjatööstuse kasv ning suur Venemaa turg, vähenes Tallinna tööstusvõimsus pärast Eesti iseseisvumist oluliselt, kasvades alles 1930. aastate lõpuks.
1919. aastal asutati Tallinna Õpetajate Seminar (1952-1992 – Tallinna Pedagoogiline Instituut, aastast 1992 Tallinna Pedagoogikaülikool) ning samal aastal algul Tallinna Kõrgema Muusikakooli nime all tegutsenud Tallinna Konservatoorium (1993. aastast Eesti Muusikaakadeemia). 1918. aastal asutatud Eesti tehnika seltsi erikursustest kasvas välja Tallinna Tehnikum (1944-1989 – Tallinna Polütehniline Instituut, alates 1989. aastast Tallinna Tehnikaülikool). 1914. aastal rajatud Tallinna Kunsttööstuskool jätkas tegevust Riigi Kunsttööstuskoolina (nõukogude ajal Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) nüüd Eesti Kunstiakadeemia
Nõukogude okupatsioonist taasiseseisvumiseni
II maailmasõja käigus, 28. augustil 1941, okupeerisid Saksa väed Tallinna. Okupatsioonivõimude kehtestatud administratiivses jaotuses moodustas Tallinn omaette piirkonna, mida juhtis sakslasest piirkonnakomissar. Linnavalituse struktuur jäi suuresti samaks, mis Eesti iseseisvusaastatel.
9./10. märtsi ööl 1944 tabas Tallinna nõukogude vägede pommirünnak, mis nõudis umbes viie ja poolesaja tsiviilisiku elu, hävis või sai kannatada 5073 hoonet. Purustusi ja ohvreid oli Tallinnale toonud ka 1941.–1943. aasta sõjategevus. Suur osa Tallinna väärtuslikust vanalinnast siiski säilis, tõsisemalt said kannatada Harju tänav ja Niguliste kirik.
23. septembril 1944 hõivasid Tallinna taas Nõukogude väed ning uuesti alustas tööd Tallinna Linna TSN Täitevkomitee.
10. detsembril 1989 valitud Rahvasaadikute Nõukogu nimetas end oma esimesel istungil ümber Tallinna Volikoguks, Täitevkomiteest sai Linnavalitsus.
Esimesed kohalike omavalitsuste valimised pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal toimusid 17. oktoobril 1993.
Nõukogude ajal jagunes Tallinn Mere, Lenini, Oktoobri ja Kalinini rajooniks, millest pärast iseseisvumist said vastavalt Ida, Lõuna, Lääne ja Põhja rajoon. 1993. aastast on Tallinnas Haabersti, Kesklinna, Kristiine, Lasnamäe, Mustamäe, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinna linnaosa.
1940. aastate esimesel poolel vähenes Tallinna elanike arv eeskätt II maailmasõja sündmuste tõttu (sõjakaotused ja emigratsioon Läände). 1945. aastaks oli linlaste arv 1939. aasta 145 000-lt langenud 127 000-le. Sõjajärgsetel aastakümnetel hakkas elanike arv kiiresti kasvama, suures osas tööstuse laiendamise käigus mujalt Nõukogude Liidust saabunud võõrtööliste tõttu. 1956. aastaks oli Tallinnas 267 000 ja 1976. aastaks 408 500 elanikku.
Nõukogude ajal laiendati Tallinnas oluliselt tööstust, rajati üleliidulise alluvusega masinatööstus- ja elektrotehnikaettevõtteid, mille toodangust läks suur osa Nõukogude Liidu sõjatööstusele. Laines ka tarbekaupade ja toiduainetetööstus (rõivavabrikud "Baltika", "Marat", "Klementi", plastmasstoodete tehas "Norma", jalatsivabrik "Kommunaar", kommivabrik "Kalev" jne.).
Tallinn Eesti taasiseseisvumise järel
Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa olulisi muudatusi enamikes olulisemates linna eluvaldkondades. Tallinnast sai taasiseseisvunud Eesti Vabariigi pealinn. Esimestel iseseisvusaastatel vähenes Tallinna elanike arv, seda suuresti mitte-eestlaste lahkumise tõttu. Kui 1980. aastate lõpus elas Tallinnas ca 480 000 inimest, siis 1995. aastal vaid 434 800.
Seejärel toimus langus – 2002. aastal elas statistikaameti andmete kohaselt Tallinnas 377 890 inimest. Kuid 2004. aastal ületas pealinna elanike arv taas 400 000 piiri. 2004. aastal oli mitu kuud järjest iive Tallinnas positiivne.
Tallinna elanikest moodustavad 53,7% eestlased, venelased 36,5% (seisuga 1.04.2004). Teistest rahvusgruppidest on enam esindatud veel ukrainlased (3,7%) ja valgevenelased (2%).
2011. aastal oli Tallinn Euroopa Kultuuripealinn.
Tekst: www.tallinn.ee
