• Ebaefektiivsed teenuspiirkonnad ja sellest tulenevad kallimad ja ebaühtlased teenuste hinnad – tulenevalt omavalitsuste territoriaalsetest piiridest, asub kõrvuti eri omavalitsuste tiheasustuspiirkondi ja hajaasustuspiirkondi. Neid oleks teatud avalike teenuste osas otstarbekas käsitleda ühise teenuspiirkonnana. Tulebvältida teenuse hinna suurt kasvu (kohati isegi langetada, tulenevalt võimalikust mastaabiefektist).

• Teenuste kättesaadavus ja rahastamine, mis ei arvesta inimeste kaasaegset liikumist – tulenevalt inimeste elu- ja töökohtade paiknemisest, on inimesel sageli mugavam kasutada teatud avalikke teenuseid naaberomavalitsuses, mitte aga oma elukohajärgses omavalitsuses.

• Kohaliku omavalitsusüksuse tulubaasi vähenemine – tulenevalt Riigikogu otsustest on omavalitsusele delegeeritud ülesandeid, kuid samas ei ole arvestatud teenuse reaalset maksumust ning selle muutumist ajas. Samuti on otsustatud riigi tasemel vähendada omavalitsuste tulubaasi %, kuid ülesandeid ei ole vähendatud. Majanduslangusest tingituna väheneb antud piirkonna tulumaksu laekumine võrreldes 2008 aastaga 2009-2011 ca 30%.

• Riiklikult delegeeritavad avalikud teenused, ei ole kaetud finantsvahenditega – näiteks ei ole tagatud eelkooliealistele lasteaiakoha tagamise rahastamine.

• Inimeste elukvaliteedi tõusust tingitud kõrgemad nõudmised teenustele – inimesed ei arvesta teenuste nõudmisel omavalitsuste majanduslike võimalustega, valitseb mentaliteet „Kõike ja kohe“. Kui noor pere kolib näiteks Tallinnast Rae valda, siis ta peab iseenesest mõistetavaks,et talle on tagatud lasteaia- ja koolikohad, siledad teed, perearstiteenus ja muu taoline. 
  

Seni regiooni koostööd takistanud tegurid:

• Vähene ühisteenuste osutamise koostöökogemus – koos tegutsemist on küll HOL raames (n: kultuuri ja spordiprojektide rahastamine) ja Harjumaa Ühistranspordikeskuse juhtimisel (sellest tegevusest on väljas näiteks koolibussid ja mõningad siseliinid, Tallinn korraldab oma transporti ise), kuid senimaani on reaalset ühisteenust (ühtne piletisüsteem ja mõlema poolne finantseering) osutanud ainult Tallinna linn ja Viimsi vald ühistranspordi osas. Teistel selline kogemus puudub.

• Arusaamatus teenuste hinnakujunduses – kuna erinevates omavalitsustes on erinevad põhimõtted teenuste hinnakujunduses ning neid ei avalikustata, siis ei ole võimalik langetada ka objektiivseid otsuseid naabri teenuse maksumuse efektiivsuse üle.

• Arusaamatus selles, milliseid teenuseid on võimalik koos osutada – kuna puuduvad reaalsed praktilised kogemused, siis ei ole seni kokkulepitud konkreetseid teenuseid ja nende osutamise vorme.

• Erinevad kvaliteedistandardid – igal omavalitsusel on potentsiaalsetes koostöö-valdkondades lokaalselt arvestatavad teenuste standardid. Suurema piirkonna kohta võrreldavaid kvaliteedistandardeid (tihe- ja hajaasutuse kohta) ei ole koostatud.

• Ühise teenuseosutamise finantsmudeli puudumine – tulenevalt kolmest eelmisest punktist ei ole saanud ka väljatöötada ühtset finantsmudelit.

• Finantsvahendite nappus ühisteenuste ettevalmistamiseks – tulenevalt 2009 ja 2010 KOV eelarvete vähendamisega ei jatku piisavalt vahendeid arendustegevusteks. Vajalik on finantseerida esmajärjekorras igapäevaseid põhiteenuseid.

• Seadusandlikud lüngad ühisteenuste osutamiseks – riiklik seadusandlus on kohati puudulik ja ei reglementeeri omavalitsuste poolt ühiselt osutatavate teenuste korraldamist ja korraldamise vorme.